Joogatundides räägitakse sageli hingamise olulisusest ja sellest, kui tähtis on liikuda kooskõlas oma hingamisega. Sellel on mitmeid põhjuseid, kuid täna jagan sinuga, miks just füsioloogia seisukohast on oluline, kuidas me hingame ning kuidas võib midagi nii lihtsat, nagu seda on hingamine, väga suurel määral mõjutada meie keha ja meelt.
Närvisüsteemi ülesehitus
Alustame sellest, et inimese närvisüsteem jaguneb kaheks:
Somaatiline närvisüsteem – tahtele alluv osa, mille abil saame oma keha kontrollida (nt liikumist).
Autonoomne närvisüsteem – tahtele suuremas osas allumatu osa, mis toimib iseenesest ja see vastutab näiteks hingamise, südametöö ja seedimise eest. Need protsessid toimuvad meie kehas pidevalt, ükskõik, kas oma tähelepanu sinna suuname või mitte.
Autonoomne närvisüsteem on omakorda jagatud kaheks:
Sümpaatiline närvisüsteem – aktiveerub stressiolukordades ning valmistab meid ette võitluseks või põgenemiseks – südamelöögisagedus suureneb, verevarustus lihastesse paraneb, pupillid laienevad, adrenaliini ja kortisoli tase organismis tõuseb (n-ö stressihormoonid). Hingamissagedus küll suureneb, aga hingamine muutub pinnapealsemaks. See kõik valmistab meid ette lühiajaliseks suuremaks pingutuseks. Ajalooliselt oli selle närvisüsteemi eesmärgiks mobiliseerida kõik jõuvarud, et näiteks ära põgeneda või võidelda mõne metsloomaga, aga sümpaatilist närvisüsteemi aktiveerivad ka emotsionaalne stress ja ootamatud sündmused.
Parasümpaatiline närvisüsteem – aktiveerub puhkamise ja taastumise ajal ning vastutab selle eest, et kehas toimuksid seede- ja paranemisprotsessid. Kui parasümpaatiline närvisüsteem on aktiveeritud, siis südamelöögisagedus ja vererõhk langevad, stressihormoonide tase organismis langeb, seedimine paraneb, pinge lihastes väheneb, ärevustase langeb. Hingamine muutub aeglasemaks ja sügavamaks. Parasümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimine annab kehale märku, et kõik on praeguses hetkes hästi ja turvaline.
Sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem on seega üksteisele vastupidise toimega ja need ei saa olla aktiveeritud üheaegselt. Ideaalis peaks nende aktiveerumine olema tasakaalus – lühiajaline stress on inimesele kasulik ja isegi vajalik, aga kui veedame liiga suure osa oma ajast stressiseisundis, siis hakkab see kehale kahjulikult mõjuma. Tänapäeval aktiveerib sümpaatilist närvisüsteemi kõige rohkem emotsionaalne pinge ja stress, mis võivad kujuneda nii tugevaks, et lõõgastumine ei toimu ka pärast tööpäeva lõppu. Jooga aitab sümpaatilist ja parasümpaatilist närvisüsteemi tasakaalustada .
Hingamine – sild keha ja meele vahel
Võib-olla märkasid, et kuigi autonoomne närvisüsteem juhib hingamist automaatselt, on hingamine üks väheseid autonoomse närvisüsteemi poolt kontrollitud kehafunktsioone, mida saame ka teadlikult juhtida. Siin peitubki sild, mis ühendab meie kontrollile alluvat ja meie kontrollile mitte alluvat närvisüsteemi. Kui sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimine muudab automaatselt hingamismustrit, siis saame hingamismustri muutmisega omakorda mõjutada närvisüsteemi seisundit.
Jooga ja hingamise mõju
Ja siin tulebki lõpuks mängu jooga ja hingamise olulisus. Läbi hingamise me saame kontrollida, kas aktiveerub sümpaatiline või parasümpaatiline närvisüsteem. Sümpaatilist närvisüsteemi saame aktiveerida näiteks kiiremate ja jõulisemate hingamisharjutustega, mida võib näiteks teha hommikuti oma keha äratamiseks või suurema füüsilise pingutuse eel, et oma keha pingutuseks valmis panna. Aeglased ja sügavad hingamised rahustavad, alandavad stressihormoonide taset ja aktiveerivad parasümpaatilist närvisüsteemi – ideaalsed lõõgastumiseks ja taastumiseks.
Kui mõistad, kui suur mõju on hingamisel kogu keha toimimisele, saad seda igapäevaselt enda kasuks tööle panna. Proovi kasvõi paar minutit sügavat ja aeglast hingamist, eriti stressirohketel hetkedel – see võib muuta su enesetundes rohkem, kui esmapilgul tundub.